Inimkaubanduse mõistet selgitatakse Eesti Karistusseadustikus paragrahvis 133. Lihtsamalt öeldes tähendab inimkaubandus olukorda, kus inimene sunnitakse tegema midagi tema tahte vastaselt – olgu see raha teenimise eesmärgil või ilma selleta. Näiteks võib inimene olla sunnitud:
Samuti loetakse inimkaubanduseks inimese sellises olukorras hoidmist, kui see on saavutatud näiteks:
Inimkaubandus on Eestis tõsine ja mitmetahuline probleem, mille nähtavamateks ja enim kajastatud vormideks on olnud seksuaalne ekspluateerimine. Siiski on see vaid üks osa inimkaubanduse ulatuslikumast spektrist. Viimastel aastatel on hakatud rohkem tähelepanu pöörama ka tööjõu ekspluateerimisele, mis varasemalt jäi sageli märkamatuks. Viimase 3 aasta praktilised juhtumid on näidanud, et ka Eestis esineb tööalast ärakasutamist eriti puhastus- ja ehitussektorites.
Senine fookus on olnud suhteliselt kitsas, keskendudes peamiselt seksuaalsele ärakasutamisele, samas kui teised seaduses sätestatud inimkaubanduse vormid, nagu sundkuritegevus ja sundabielu, on jäänud suuresti tähelepanuta. Need nähtused on aga olemas – inimesed, eriti noored või haavatavas olukorras isikud, meelitatakse või sunnitakse toime panema kuritegusid (nt vargusi, narkokuritegusid), mille eest nad ise vastutusele võetakse. Samuti esineb juhtumeid, kus isikuid sunnitakse abielusse kas kontrolli, kultuurilise surve, majanduslike huvide või dokumentide saamise eesmärgil.
Eestis puudub siiani süsteemne ja terviklik lähenemine inimkaubanduse vähem nähtavate, kuid väga tõsiste vormide – nagu sundkuritegevus ja sundabielu – tuvastamiseks, ennetamiseks ning ohvrite abistamiseks. Need probleemid on avalikus ruumis suuresti tähelepanuta jäetud: neid ei käsitleta piisavalt ei meedias, poliitilistes aruteludes ega ühiskondlikus diskussioonis. Selle tulemusena jääb nende ohtude olemasolu sageli märkamatuks ja ohvrid võivad jääda ilma abita.
Teadlikkuse vähesus mõjutab otseselt nii ennetustööd kui ka ohvrite kaitset. Kui inimesed – sealhulgas eesliinitöötajad hariduses, sotsiaaltöös, tervishoius ja õiguskaitses – ei tunne ära inimkaubanduse märke, ei osata ka õigeaegselt sekkuda. See võimaldab ärakasutamisel jätkuda ja suurendab riski, et kuriteod korduvad. Eriti ohustatud on haavatavad sihtrühmad: noored, alaealised, sisserändajad, keeleliselt või kultuuriliselt isoleeritud inimesed ning need, kellel puudub sotsiaalne tugivõrgustik.
Sageli usutakse ekslikult, et inimkaubandus tähendab ainult seksuaalset ekspluateerimist või et ohvrid on ainult välismaalased. Tegelikkus on aga palju mitmekihilisem: inimkaubanduse ohvrid võivad olla kohalikud elanikud, mehed, naised või lapsed – ja nad võivad sattuda ärakasutamise ohvriks töö, sundkuritegevuse, abielu või muu surve kaudu. Just nende keerukate ja varjatud juhtumite märkamine eeldab teadlikku ühiskonda, erialast väljaõpet ning koostööd erinevate sektorite vahel.
Teadmiste lünkade tõttu võib ühiskonnas kujuneda ükskõikne või hukkamõistev hoiak, mis vähendab ohvrite usaldust abiandjate vastu ja takistab koostööd. Lõppkokkuvõttes kahjustab see kogu ühiskonna turvatunnet ja usaldust institutsioonide vastu.
Inimkaubanduse ohvriks langenud inimesed ei pruugi sageli ise mõista, et nad on sattunud ärakasutamise ohvriks – eriti siis, kui neid on manipuleeritud, hirmutatud või nad on sõltuvussuhtes ärakasutajaga. Tihti tajuvad nad oma olukorda “normaalse” osana ellujäämisest või arvavad, et neil puudub õigus abi otsida. See on eriti levinud juhtudel, kus ohver on pärit keerulise taustaga – näiteks alaealine, ebaseaduslikult riigis viibiv inimene, majanduslikult sõltuv või vaimse vägivalla all kannatav isik.
Kuigi Eestis on olemas ametlikud tugisüsteemid, nagu näiteks Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi teenus, on nende suutlikkus piiratud. Ressursside nappus tähendab, et kõiki juhtumeid ei suudeta kiiresti tuvastada ega piisavalt süvitsi käsitleda. Ohvrid võivad jääda märkamatuks ka seetõttu, et spetsialistidel (nt politseil, sotsiaaltöötajatel, õpetajatel või meditsiinitöötajatel) puudub piisav väljaõpe või kindlus, kuidas ohumärke ära tunda ja milliseid samme astuda.
Ilma nende elementideta jäävad paljud juhtumid dokumenteerimata ning ohvrid võivad sattuda korduva ärakasutamise või kriminaalkaristuse ohvriks.
Korraldame koolitusi ja infotunde erinevatele sihtrühmadele: eraettevõtete ja ametiasutuste töötajatele, tööandjatele, Eesti eri kogukondadele ning haavatavate gruppide esindajatele. Koolituste eesmärk on suurendada teadlikkust töö- ja/või seksuaalse ärakasutamise ning muude inimkaubandusega seotud riskide kohta. Osalejatele antakse praktilisi oskusi riskide tuvastamiseks ja ennetamiseks, samuti toetatakse nende võimekust ohvrite märkamisel ja abistamisel õigesti ning tulemuslikult tegutseda.
Arendame ning jagame selgeid ja praktilisi infomaterjale, mis käsitlevad erinevaid ärakasutamise vorme, nende varajase märkamise võimalusi ning juhiseid, kuidas toimida probleemide ilmnemisel. Materjalid on suunatud nii üldsusele kui ka konkreetsetele riskirühmadele.
Teeme tihedat koostööd riiklike ja kohalike ametkondadega, samuti Eesti ja rahvusvaheliste ettevõtete ning kolmanda sektori organisatsioonidega. Koostöö eesmärk on arendada tõhusaid ja jätkusuutlikke ennetustegevusi, mis aitavad vähendada inimkaubandusega seotud süütegusid ning tugevdada ühiskonna turvatunnet.
Registrikood: 80652521
Jälgi meie tegemisi ja uudiseid